Foto Bulls
Sinu sissetulek küll rahuldab sind, kuid ootad elult rohkem emotsioone? Pane vaba aeg enda jaoks tööle ja muuda hobid sissetulekuallikaks.
Terje Talts (29) on kunstiõpetusealase kõrgharidusega naine, kes on töötanud muuhulgas ka büroojuhi ja ministeeriumi kommunikatsiooniosakonna spetsialistina.
“Maalin, joonistan, õmblen, teen keraamikat, valmistan käsitsi fotoalbumeid, maalin tekstiilile – loetelu on nii pikk, et pole paslik selle peale ruumi raisata,” räägib naine, kes on tegelenud loominguga nii kaua, kui end mäletab.
Hobideks jääb aega
“Tegelen hobidega iga päev, igal kellaajal,” ütleb ta. “Loometööga on nii, et kui sa isegi parasjagu käeliselt midagi ei tee, siis kuskil kuklas käib alati vilgas kombineerimine, märkamine, unistamine, kogumine, planeerimine. Kollektsioneerid igal sammul – värve, mustreid, põnevaid struktuure, inimesi, kogemusi, tundeid, ideid. Olen salvestanud arvutisse terve arhiivitäie inspireerivaid teemasid. Kuna minu ampluaa on väga lai, leian innustust ja ideid kõikjalt. Minu muusadeks on mu pere, sõbrad ja kõik olemasolev, kelle või millega mul on olnud au end suhestada,“ ammutab ta inspiratsiooni elust enesest.
Loojana on Terje end väljendanud juba plikatirtsust peale. “Kui teised lapsed saatsid tuvipostiga heal juhul illustreeritud kirju, siis mina koostasin suisa raamatuid. Ümbrikusse mahutamine ei olnud probleem – selle tegin ma ka reeglina ise, rikkalike illustratsioonidega.”
Kunst pole tõsiseltvõetav
“Olles selles rütmis kasvanud, tundus enesestmõistetav, et minu erialavalik on just kunstiga seotud. Kahjuks ei peeta kunsti teenistusena tõsiseltvõetavaks. Pigem on see justkui väheste õnnelike privileeg, kes on suutnud oma nime suureks töötada ja tänu sellele korraliku kopika taskusse veeretavad. Nii ongi kunst erialana justkui n-ö mitte päris.
Mina ei olnud selleks kõigeks aga pärast gümnaasiumi valmis, seega õppisin infotehnoloogiat, sekretäritööd ning unistuste ametit – kunsti. Olin tubli kontorirotist kaheksast-viieni-paberimäärija.
Kohtasin ka tööandjat, kes eeldas, et paar tundi kauem tööl olla on suisa norm, ning pahandas, kui lahkuti lepingus märgitud kellaajal. Nii kaugenes minust loovilm, mis asendus klassikalise täiskasvanuliku töö-kodu-töö marsruudiga. Mäletan veel, et olin kade oma abikaasa peale, kelle ehitusalase töö tulemusena valmib midagi reaalset. See on suur väärtus, kui saad luua midagi käegakatsutavat. Paberimäärijate tööd aga on märgata üldjuhul vaid siis, kui midagi on tegemata jäänud.”
Loe edasi märtsikuu Cosmost…
Loading ...
