Intervjuu: Lea vallatum külg

"Glee" täht Lea Michele

Lea Michele on ärevil. Ta tõmbab pea õlgade vahele ja palub, et istuksime vestlemiseks The London West Hollywoodi hotelli Boxwood Café kõige pimedamasse ja vaiksemasse nurgakesse. Kõrvalasuvas banketiruumis toimub mingi suur trall ja kui seal kädistavad teismelised tüdrukud teaksid, kes neist vaid mõne meetri kaugusel seina taga on, purustaks kiljumislaine ilmselt kõik klaasid ja peeglid.

Alati oma ülesannete kõrgusel seisev Lea armastab fänne, aga vahel tahab ka see laulev näitlejanna, kelle pea igas lauses on kõlamas sõna “tänulik”, võtta pärastlõuna vabaks ja lihtsalt tšillida. “See on raske töö,” ütleb ta, lai naeratus näol, et mitte mõista anda, et ta kurdab. “16tunnised tööpäevad ja tegusad nädalavahetused… Kui ühe vaba päeva saan, võtan seda rahulikult.” Tema tänane casual-riietus ja meigivaba olek peegeldab kindlasti seda mõnusat mina-aega.

Lea juuksed on pandud hobusesabasse, tukk veidi laiali kammitud. Ta varba otsas on baleriinad, jalas kitsad teksad ja seljas valge-sinitriibuline topp, mille peale on tõmmatud sinine vintage-jakk. Lea viskab oma Louis Vuittoni koti lauale, võtab istet, tellib mullivee jõhvikamahlaga ning paneb siis küünarnukid lauale ja ohkab sügavalt.

Sel hetkel ei tundugi ta väga erinev saavutamishimu ja närvesööva elu poolest tuntud “Glee” tegelaskujust Rachel Berryst. Mitte et me tahaks öelda, et nad üldse mingit pidi ei sarnaneks. Tegelikult on sarnasusi lausa mitu. Nagu Rachelgi, on ka Lea juba väiksest peale tahtnud staariks saada ning tema prioriteet on karjäär. Ja sarnaselt oma ekraanikangelannale on ka Lea lootusetu romantik. (Aga sellest hiljem lähemalt.)

Kui aga Rachel püüab meeleheitlikult muljet avaldada, tundub Lea endaga rahul olevat sellisena, nagu ta on. “Ma olen väga kindlameelne ja sihi-kindel,” tunnistab ta. “Olen kahe jalaga maa peal ja tean, kes ma olen.” Filmitööstuses, kus pannakse ka kõige enese-kindlamad endas kahtlema, on see päris muljetavaldav saavutus. Ja lisaks saame teada, et vastupidiselt Rachelile on Lea vahel ka süümekateta paha tüdruku rollis.

Vältis ninaoppi

Selleks, et New Yorgis sündinud Leal oleks normaalne lapsepõlv ja ta saaks hea hariduse, ostsid vanemad New Jerseysse maja. Aga sellega normaalsus ka piirdus. Kui Lea oli 8aastane, läks ta sõbraga Broadwayle “Hüljatute” avalikule casting’ule kaasa. Hetk hiljem otsustas ta ka ise prooviesinemisel osaleda ja sai noore Cosette’i rolli. Sellest päevast alates oli edaspidine Lea jaoks otsustatud.

Ainsad “profinäitleja”-pausid tekkisid keskkooliajal, kui ta – otse loomulikult – oli koolinäidendite ja -muusikalide peaosas. Lea väidab, et ta pole kunagi olnud nohik. “Ma polnud mingi pailaps, mulle meeldis lõbutseda.” Ta naerab, kui meenutab, kuidas nad sõpradega vanemate baarikapi kallal käisid ja viinakokteile kokku segasid. Hiljem täideti tühjad pudelid veega ja pandi tagasi külmkappi. “Muidugi said vanemad aru, sest vesi külmus ju ära.” Leal tulevad Rachelile omased judinad peale, kui ta räägib keskkooliaegsetest katsumustest. “Ma ei proovinud narkootikume ja olen selle üle uhke. Näitlemine oli alati esikohal. Mul vedas, sest uskusin alati endasse.”

Enesekindlus kulus marjaks ära ka siis, kui kõik koolikaaslased ninalõikusele tormi jooksid. “Muidugi mõtlesin selle peale,” ütleb Lea, kelle isikupärane nina on saanud tema trumbiks ja märgiks sisemisest ning välimisest ilust. “Mul on nii hea meel, et ma seda ei teinud. Koolis oli nii palju neid, kes iga vähimagi kühmu peale ahhetasid: “Näed seda?! See on jube!” Aga ma vastasin alati, et ei näe.”

Täispikkuses intervjuu leiad Cosmo mainumbrist!