Pärast seda, kui tema otsekohesed väljaütlemised Hollywoodi ehmatasid, on otsekohesel Katherine Heiglil kompu abikaasa, imeilus tütar ning kaks uut filmi. Pole ime, et ta naeratab.
Katherine Heigli maja on väga ebastaarilik. See ei asu Beverly Hillsis, sel ei ole hiiglaslikke raudväravaid ja see pole väikeriigisuurune. Me teame seda, sest just seal tegime temaga oma intervjuud. “Astuge sisse,” hõikab ta meie saabudes, “las ma toon teile joogi.” Ja juba me armastame teda.
See on üle hulga aja esimene intervjuu ja Katherine on närvis. (“Ma vastan hästi pikalt,” ütleb ta. “Ma pean oma vastuseid lihvima ja täiustama, vabandust.”) 2008. aastal sai ta pärast filmi “Kõht ette” promomist tagasilöögi ja polnud nõus Emmyle oma nominatsiooni üles seadma, sest arvas, et tema roll “Grey anatoomias” polnud piisavalt hea. Lisaks sattus ta pärast seda, kui oli väidetavalt kasutanud solvavat sõna nende geist kaasnäitleja TR Knighti kohta, sõnelusse Isaiah Washingtoniga.
“Otsekohesusest sai minu tunnus,” ütleb ta naeratades, siis katkestab selle hetkeks, et rääkida oma kantrimuusikust abikaasa Josh Kelleyga või pöörduda nende adopteeritud kolmeaastase tütre Naleighi poole. “Hollywoodile meeldib kõigile silte kleepida, sest nii on lihtsam su olemust kirjeldada. Mul polnud selle vastu midagi, aga ma muutusin ülevoolavaks nagu laps, kui sa kiidad teda millegi eest. Mõtlesin, et ah, arvad, et see, mida ma ütlesin, oli avameelne, aga mida sa arvad veel sellest… kuni see mulle kätte maksis.”
Nüüd on ta aga tagasi kahe filmiga – eelmise aasta lõpu staarideparaadis “Vana-aastaõhtu”, mis on “Valentinipäeva” jätk, ning “Mees raha eest”, mis on Janet Evanovichi raamatuseeria ekraniseering, kus Katherine mängib pearahakütist kangelannat Stephanie Plumi.
Cosmo ei jõudnud ära oodata, et rääkida, mis toimus vahepeal…
Kuidas te Joshiga kokku saite?
See on filmilik lugu, mis on üsna naljakas, kui arvestada, et meie suhe on Hollywoodis ilmselt kõige klišeevabam. Esimene “Grey anatoomia” hooaeg oli just eetrisse lastud ning ma sain telefonikõne, kus mulle pakuti osalemist ühe laulja videos, kelle muusika mulle meeldis. Olin alati tahtnud muusikavideos olla ja see sobis hästi, sest ma ei pidanud kandma bikiine ega aelema ümber auto. Hea võimalus… Just! Läksin asjaga kaasa, lootuses selle muusikuga kenasti aega veeta. Kuna ma polnud kunagi muusikamehega koos olnud, tundus see huvitav. Kohale ilmudes ütles ta aga vaid muuseas: “Aitäh, et tulid, mul on hea meel. Vabanda…” Mõtlesin, et mis siis nüüd lahti on? Aga päeva lõpus hakkasime suhtlema ja tundus, nagu oleksime päriselt flirtinud. Siis asusime rääkima ja ajasime teineteist naerma.
Ja edasi?
Läksime juba samal õhtul kogu kambaga sööma – nii et see polnud nagu kohting, kuigi kujunes selleks ikkagi. Ja sellest ajast peale pole me teineteisest eemal olnud. Oli see armastus esimesest silmapilgust? Ma ei usu armastusse esimesest silmapilgust. Arvan, et armastus kasvab, kui inimest tundma õpid. Aga usun päris kindlasti keemiasse. Sel hetkel kui tunned, et sulle meeldib keegi, tajud äkki midagi sellist, mida sa varem pole tundnud. Joshis on olemas see, mis on minu jaoks nii ainulaadselt külgetõmbav ja seksikas. Pealegi on ta hästi positiivne kõige suhtes, näiteks, kui ilm on sant, teeb ta kuidagi nii, et sellest saab justkui hea asi.
Oled väga avameelne. Mida sa arvad üheöösuhetest?
Need ei meeldi mulle. Ma pole kunagi kohtunud ühegi naisega, kes on pärast seda hõisanud: “Jumala eest, see oli super!” Iga naine mõtleb hoopis, et miks mees talle järgmisel päeval ei helista…
Aga petmisest?
Olen hiljaaegu selle üle arutlenud. Oleme Joshiga alati öelnud, et petmisega oleks suhtel lõpp, teist võimalust pole olemas. Aga ma olen näinud sõpru ja tuttavaid, kes on selle läbi teinud ning on leidnud tee tagasi oma suhtesse ja võimaluse teineteisele andestada. Ja kui väga mulle ka ei meeldiks teda maha lüüa, kui ta peaks mind petma, olen hakanud mõtlema, et kui see juhtuks vaid korra, siis ma vist andestaksin. Meil on ju ühine ajalugu, laps… Samas oleks väga raske seda inimest jälle täielikult usaldada.
Te adopteerisite Naleighi Lõuna-Koreast 2009. aastal. Kuidas see nii läks?
Adopteerimine pole mu perekonnale võõras (Katherine’i vanem õde on korealane, kes adopteeriti kuuekuuselt) ning teadsin, et teen sama. Ma rääkisin sellest Joshiga veel enne, kui olime kihlatud. Ta ütles vaid nii: “Jah, muidugi, miks mitte.” Kui olime kaks aastat abielus olnud, lükkasime protsessi käima.”
Kas sa leidsid lapsega kohe ühise keele?
Ei. Esimesed paar päeva kartsime kramplikult, et keerame midagi nässu. Ma tundsin vajadust teda kaitsta – see on ilmselt emainstinkt –, aga samas see heidutas mind. Olin närvis ja pabistasin, et ta ei salli mind – ta oli elanud enne meid väga armastavas ja suurepärases hoiuperes. Esimesed kolm nädalat ei suutnud me teda naerma ajada, see oli hirmus.
Mida räägib Catherine venna surmast, perekonnast ja välimusest, saad lugeda Cosmo veebruarinumbrist.
Loading ...
