Kiiks:
Olen haiglaselt põikpäine, mistõttu leian end tihtipeale igitobedatest olukordadest. Näiteks eksin suures linnas ära, taksot aga põhimõtteliselt ei võta; kui kodus toru lekib, siis torumeest ma loomulikult ei kutsu, vaid pean ise asja korda ajama.

Täppisteadustest:
Matemaatika puhul kohutab mind totaalne müstika puudumine: lehtede langemine taandatakse mingitele klorofüllilistele protsessidele – ma ei tahaks sellest õigupoolest midagi teada…

Ilunipp:
Pärast hambapesu klopin ka huuled hambaharjaga läbi ning libistan Blistexit peale.
(Vana hea glämmrokkarite nipp. – I. K.)

Kodus ja võõrsil
Mulle ei valmistaks mingit probleemi nii vaimselt kui füüsiliselt võõrasse keskkonda kolida. Samas ei kujuta ma ette elu ilma Ivo Linna 80ndate aastate lauludeta.

Päris väiksena tegi Eia nonsenssriime kastidesse vangistatud Barbie’dest (väga moodne, kas pole!); 16-aastaselt aga luuletuse enesetapja-Lumivalgekesest, päästjapöialpoistest ja printsist-surnumatjast. Valikuvabadustest ja -piirangutest, armastuse- ja surmaihalusest räägib ka tema esikromaan “Kuu külm kuma”. Sisekosmosesse äraeksinud sinisukk, arvate? Vale puha – see tüdruk osaleb täie rauaga ka argielus! Lausa sel määral, et korralik ööuni on muutunud kättesaamatuks luksuseks.


Nagu romaani peategelane Mione, läksid ka sina 14-aastasena Taisse õppima…
Jah, aga lugu ise pole autobiograafiline. Mione on mitme tüdruku koondportree; õpetaja mr Coulson on kokku kleebitud päriselust, popkultuuri kildudest, 14-aastasena “Stiinast” loetud artiklist “Olen armunud õpetajasse” jne.
Vaimne kõikumine, ekslemine, võitlemine iseenda ja ümbritsevaga… selle tegin muidugi läbi. Alates sellest, et oma tollal vööni ulatuvate blondide juustega mõjusin seal tõelise tulnukana! Samas püüdsin keskkonnaga aktiivselt suhestuda: osalesin kõiksugu heategevusprojektides jne. Mitte puhtast sebismisrõõmust – ühiskonna heidikud said tõesti reaalset abi.

Kas kool oligi nii range, nagu romaanis kirjeldad?
Jah, meil valitseb sealsega võrreldes ikka täielik anarhia! Tuli kanda koolivormi, ehteid võis olla vaid minimaalselt, värvimine oli keelatud jne. Isiklikku maitset ja identiteeti sai väljendada üksnes kellade (nt mitu tükki korraga) ja kottide kaudu.

Üsna karm, eriti teismelisele tüdrukule. Kuidas sa nüüd oma tagasi võidetud riietumisvabadusega ümber käid?
Ega sama asja naljalt teist korda selga ei pane! Stiili võiks kirjeldada kui “kõike palju ja läbisegi”. Masstooteid kandes tunnen end halvasti ja katsun need võimaluse korral oma käega ümber teha. Inimesed võiksid üldse rohkem ise teha – küpsetada, õmmelda, remontida jne. Me oleme tegelikult nii paljuks võimelised, kahju ainult, et aeg piiranguid seab…