Abort on tänapäeval täiesti tavaline. Ebasobiv isakandidaat, nadi rahaline seis, halb aeg – need on kõige tavapärasemad põhjused, mida esitatakse endale abordi õigustuseks. Võid mõelda, et mis see siis ikka ära pole. Sead sammud kliinikusse, läbid mõned testid ja mure ongi murtud. Seda enam, et tänapäeva meditsiin on kõrgelt arenenud ja tõenäosus, et midagi ebaõnnestub, on üpris väike.
Enne aborti tuleb alla kirjutada lepingule, kus patsienti teavitatakse kõikidest füüsilised ohtudest. Seal puudub aga punktike hingeelu kohta. Ja just vaimsele tervisele võib abort hoopis karmima löögi anda.

Abort kui rasedusvastane vahend
Meditsiinikonsultant Maarja (31) tegi aborti 20aastaselt. “Teiste vigadest ei taheta ju üldiselt õppida, aga äkki see lugu suudab kellegi tagasi maa peale tuua,” ohkab ta.
“Olin verinoor, maailm oli mu ees valla, suhtusin aborti kui täiesti normaalsesse ja tavalisse rasedusvastasesse vahendisse,” räägib Maarja. “Muide, minu sõbrannadest on ligi 90% aborti teinud, seega, milles küsimus, läksin minagi.”
Tegelikult oli päris rasedusvastaseid vahendeid kümme aastat tagasi piisavalt saada. Maarja oli neist täiesti teadlik, kuid ikka tuli ette olukordi, kus polnud kaitsevahendit kas meeles kasutada või see vedas lihtsalt alt.
Maarja oli toona püsisuhtes. See ei rahuldanud teda ja mõnes mõttes oligi abort selle tõestuseks. Seitse aastat vanema elukaaslasega oli tal küll hea maailma üle filosofeerida, kuid reaalsest elust mees eriti osa ei võtnud. Töökohad vahetusid kiiresti ja majanduslikust stabiilsusest polnud juttugi. Seega otsustati peret mitte luua. Õigemini, seda otsustas Maarja, sest mees tahtis lapse alles jätta.
Võimalusi abordi kohta midagi täpsemalt uurida tol ajal eriti ei olnud. Ainsateks infoallikateks olid tuttavad, kes sama tee läbi käinud ja kellel midagi halba ei olnud juhtunud.
Nii et abordi poolt- ja vastuargumente Maarja pikalt ei vaaginud, otsus tuli väga kiiresti. “Ma ei mõelnud hetkekski sügavamalt, mida ma teen,” tunnistab ta.
Enne protseduuri mõned analüüsid läbinud (kontrollitakse, kas põed sugulisel teel levivaid haigusi, paljudel juhtudel täpsustatakse ultraheliuuringuga raseduse faas), oligi Maarja kliinikus, kus abort ära tehti. “Kõik tundus hästi lihtsana, jäin rasedana magama ja kui ärkasin, ei olnud ma enam rase,” võtab ta kokku.

Kummalised paanikahood
Esialgu oligi kõik lihtne. Maarja läks pärast protseduuri koju, võttis töölt mõned vabad päevad ja puhkas. Seejärel naasis tööle, elu näis jätkuvat nagu ikka. Tihti juhtub, et naised hakkavad pärast aborti tehtut kahetsema. Maarja ei mõelnud sellele hetkekski. “Mis tehtud, see tehtud. Ise ju tahtsin seda. Opp läks ka hästi ja muretsemiseks polnud vähimatki põhjust.”
Küll aga hakkasid jahenema Maarja suhted tollase elukaaslasega. Mehel oli raske naisele tema otsust andestada. Kuna suhtes oli olnud probleeme ka varem, ei näinud Maarja sel enam mõtet ja nad läksid lahku.
Kuu pärast aborti, just siis, kui Maarja elu oli hakanud taas ülesmäge minema, tabasid teda kummalised paanikahood.
“Esimestel kordadel ei saanud ma aru, millega tegemist. Korraga hakkas mul ääretult halb. Üheaegne lämbumistunne, südamekloppimine ja pearinglus viitasid infarktile... Mul oli täielik surmahirm,” kirjeldab ta. “Tööl käia oli tõeline piin. Töötasin raamatupidajana, minu õnneks ei pidanud ma tööalaselt küll klientidega suhtlema, küll aga kolleegidega. Ei võinud iial teada, millal paanikahoog peale tuleb, ja mulle valmistas tohutut vastikust, et inimesed näevad mind nii nõrgana.”
Päris esimene kord on tal eredalt meeles: “Mitte keegi ei teadnud, mis mul viga on. Minu seisund tekitas ka teistes hirmu, nii et nad kutsusid kiirabi mind turgutama.”
Üks haigushoog kestis tavaliselt korraga kolm-neli minutit ja “tippajal” esinesid need kuni kolm-neli korda kuus, hiljem iga kuu takka.

Kurnav teadmatus
Paanikahood tabasid Maarjat täiesti ootamatult ja ta ei saanud end nendeks mitte kuidagi ette valmistada. “Pole vist situatsiooni, kus mul poleks hoog peale tulnud! Näiteks kodus, poes, tänaval... see võis mind tabada täiesti suvalisel hetkel,” lausub ta. “Ja kogu aeg ei tahtnud ka selle peale mõelda, oleksin hulluks läinud.”
Töökaaslastele sai murest aga räägitud ja neile igaks juhuks vajalik “väljaõpe” tehtud. Näiteks pidi neil käepärast olema paberkott, millesse pannikasse sattunud neiu hingama pidi.
Kogu olukorda raskendas asjaolu, et kümme aastat tagasi paanikahäiret ei diagnoositud. Seega oskasid arstidki lahenduseks vaid õlgu kehitada.
Maarja enesekindlus sai paraja hoobi. Pärast ärevushoogu oli ta väga haavatav. Kui kujutleksid hetkeks, et oled oma kolleegide ette sattunud täiesti alasti, siis võid aimata, millist alandust pidi Maarja tihti taluma.
Pole imestada, et kummalised hood mõjutasid ka naise seltsielu. “Mõistagi ei taha keegi probleemse inimesega koos olla, see on ju kurnav! Sinuga tahetakse aega veeta siis, kui oled terve ja naeratad, “ räägib ta. “Õnneks on mul ka mõned tõelised sõbrad.”

ENNE KUI OTSUSTAD
Konsulteeri spetsialistidega!
Otsi abi oma psühholoogilt või pöördu abordinõustajate poole nt Ida-Tallinna Keskhaiglasse (registratuuri tel 620 7483).

Mis on abort?
Raseduse katkestamine on embrüo või loote eemaldamine emakaõõnest kirurgiliselt või ravimite abil.
Rasedust võib katkestada naise omal soovil, kui see ei ole kestnud kauem kui 11 nädalat, ja meditsiinilistel näidustustel, kui rasedus ei ole kestnud kauem kui 21 nädalat.


Abordi 2 erinevat viisi
Konsultant dr Edda Väin, erahaigla Fertilitas naistearst:
Praegu kasutatakse raseduse katkestamiseks nii kirurgilist teed kui ka ravimite abi.
RASEDUSE KATKESTAMINE KIRURGILISEL MEETODIL
Aborti tehakse veenisisese narkoosi all. Protseduuri käigus laiendatakse emakakaela ja lootemuna eemaldatakse vaakumaspiratsiooni teel. Emakaõõs kontrollitakse üle vastavate instrumentidega.
RASEDUSE KATKESTAMINE RAVIMITEGA
Kasutatakse kahte erinevat ravimit. Esimene neist kutsub esile lootemuna irdumise ja teeb emakalihase vastuvõtlikuks kontraktsioonidele. Ravim väljastatakse haiglas naistearsti poolt.
Teine ravim manustatakse 36–48 tunni pärast ja see kutsub esile emaka kokkutõmbed, millega lootemuna emakast väljutatakse. Tavaliselt katkeb rasedus 6 tunni jooksul – sel ajal on vajalik olla haiglas jälgimisel. Vajadusel tuleb jääda jälgimisele kogu ööpäevaks.
Antud meetodi eeliseks on väiksem traumarisk, samuti puudub vajadus narkoosiks. Samas on veritsusperiood oluliselt pikem ja ravimitest tingitud emaka kokkutõmbed võivad olla ebameeldivalt valulikud. Aga alati on ju võimalik valuvaigisteid saada.
Kõrvaltoimetest võib esineda iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust ja külmavärinaid, kuid neid esineb suhteliselt harva.


Abordi võimalikud tüsistused
Dr Edda Väin:
· Varane abordijärgne verejooks, mis võib olla tingitud emaka kokkutõmmete häirumisest. Esinemissagedus 1:1000.
· Hiline abordijärgne verejooks, mis võib olla põhjustatud suguhormoonide ainevahetuse häiretest, millele võib lisanduda põletik. Esinemissagedus 1:300.
· Vere peetumine emakaõõnde, kui emakakael sulgub liiga vara. Olukorra lahendamiseks on vajalik kirurgiline protseduur, mille käigus emakakael avatakse uuesti. Esinemissagedus 1:100.
· Looteosiste peetumine emakaõõnes või raseduse jätkumine pärast aborti. Olukorra lahendamiseks tehakse emakaõõne puhastus. Esinemissagedus 0,5:100.
· Raseduse katkestamine võib soodustada väikese vaagna põletiku teket. Risk on suurem, kui esinevad sugulisel teel levivad infektsioonitekitajad. Antibiootikumidega ravivajadus 4,6:100.
· Pärast raseduse katkestamist võivad tekkida menstruatsioonitsükli häired.
· Viljatus on hiliseks tüsistuseks ja on peamiselt seotud abordijärgselt tekkinud põletikega.
· Raseduse katkestamisega ravimite abil võib kaasneda menstruatsioonist tugevam veritsus, ka vereklompidena. Vereülekande vajaduse sagedus 1–2:1000.
· Kirurgilise raseduse katkestamisega võib kaasneda emakakaela vigastus. Sagedamini tekib seda naistel, kes pole sünnitanud, kuna nende emakakaela on tehniliselt raskem avada. Hiljem võib see soodustada raseduste katkemisi.
· Kirurgilisel katkestamisel võib tekkida abordi käigus emaka mulgustamine. Tegu on raske tüsistusega, mida soodustavad emaka kaasa sündinud väärarengud, kasvajad, emaka ebatüüpiline asetus. Tekkinud olukord võib vajada kõhuõõne lahtist operatsiooni ja naaberorganite kontrollimist.
· Narkoosiga seotud tüsistused on eeskätt seotud organismi ülitundlikkusega ravimitele, mille tulemusena võib tekkida allergiline šokk. Esinemissagedus 0,5:10 000.

Ravi
Pigem flegmaatilisusele kalduv noor naine ei tulnud selle pealegi, et tema hädade põhjus võib olla psüühiline. Ta oli arvanud, et sellised häired on pigem närvilisemate inimeste pärusmaa. Kui Maarja pärast mitmeid paanikahoogusid lõpuks psühhiaatri juurde saadeti, tundis ta end äärmiselt solvatuna, kuid tervisehäire jätkudes võttis ta selle tee jalge alla.
Järgnesid antidepressandikuurid. Ligi aasta aega Xanax’it mõjus Maarjale hästi ja ärevus andis järele. Mõneks ajaks.
Ja alles nüüd hakkas koostöös psühhiaatriga selgeks saama, millest ärevushäired tingitud olid. Kuna isikliku elu ja tööga seotud probleeme neiul polnud, jäigi üle abordist süüd otsida.
“Nüüd, üksteist aastat hiljem, olen ma umbes 70% ulatuses abordist üle saanud, ka paanikat kogen umbes kahe-kolme kuu tagant,” tunnistab Maarja. “Ravimeid ei ole ma enam võtnud, kuid need on endiselt mul käekotis igaks juhuks olemas. Sellised on siis olnud minu kõige väärtuslikumad aastad…”
Ravimite ja psühhiaatri peale on naisel tänaseks kulunud terve varandus: “Kui kõik kulud kokku arvestada, siis võiksin selle raha eest endale praegu keskmise auto soetada!” Esimestel aastatel kulus eriti palju just psühhiaatri peale, nädalas kokku üle 400 krooni. Nii nädalast nädalasse, kuust kuusse ja aastast aastasse. “Õnneks on mind toetanud ka mu praegune mees, ma pole olnud oma muredega päris üksi,” ütleb ta.
Olgu öeldud, et tänaseks on Maarja viieaastase poisi ema.

Sekundite küsimus
Kes kahtleb, kas teha aborti või mitte, peaks asjale kaine mõistusega lähenema. Maarja arvab, et lapse kasvatamisel ületamatuid raskusi pole. “Tunnen üksikemasid, kel pole suurt sissetulekut, kuid kes saavad ikkagi hästi hakkama,” mõtiskleb ta.
“Iseenda kogemusele toetudes olen aru saanud, et abordi tegemisel võib kõik muutuda sekunditega – enne seda on sul tervis, töö, lai tutvusringkond, sa oled võimeline lapsi saama. Aga järgmisel hetkel ei pruugi sul enam midagi olla. Sa võid jääda lastetuks. Või sattuda samasugusesse olukorda nagu mina,” arutleb naine.
Tema arvates aitaks palju kaasa see, kui riik oleks siinkohal aktiivsem. “Ma ei mõtle abordi keelustamist, vaid laiemat teavitustööd, kas või abordi eelsete ja järgsete nõustamiste kohustuslikuks muutmise näol. Naised peavad abordi poolt- ja vastuargumendid koos professionaalidega läbi arutama, ükski abort ei tohiks olla tehtud sama mõtlematult kui minu oma.”
Maarja on oma õppetunni saanud ja elanud läbi seda, mida enamik meist ei tahaks kogeda ka oma õudusunenägudes. “Paljudel on abordist pettekujutelm, mis on tekkinud näiteks sõbrannade kogemustest. See, et neil pole midagi juhtunud, ei tähenda, et sina tuled puhtalt välja. Tänu ühele mõtlematult tehtud otsusele pean kogu elu elama hirmu all – see on tegelikult liiga ränk karistus. Pigem tasub kasutada hoolsalt rasedusvastaseid vahendeid kui mõtlematut otsust minu moodi kahetseda,” ütleb Maarja.

Psühholoog Tiina Liblik:
Kirjutatust jäi mulje, et hädasolija sai pikema aja vältel tõhusat asjatundlikku abi ja nõustamist paanikahäirega toimetulekuks. Küllap teda aidanud psühhiaater selgitas, et paanikahäire tekkimisel pole seni teadaolevalt üht ja ainukest põhjust. Nagu ärevushäirete puhul üldse, võivad põhjuseks olla nii pärilik vastuvõtlikkus, aga ka pikema aja jooksul kuhjunud stress. Sageli juhtub, et paanikahäire avaldab end paljudel esimest korda just varastes 20ndates ja mis tahes keerulisemad elumuutused võivad selle taas vallandada.
Abort võis tõepoolest lisada ühe impulsi paanikahäire vallandamiseks, sest sellega kaasnevad hormonaalsed muutused kehas võivad mõjutada ka naise närvisüsteemi. Samuti jääb loost mulje, et Maarja elas sündmust läbi emotsionaalselt, isegi, kui ta seda endale kohe ja selgelt ei teadvustanud. Kuid ka näiteks paarisuhte halvenemine võis oma rolli mängida.
Sedalaadi mure vajab alati väga isiklikku lähenemist. Paanikahäire ravimisega tegelevad lisaks psühhiaatritele ka perearstid.