Imešampoon
“Kord tuli sõbranna hõisates, et tal on õnnestunud osta putkast välismaa imešampooni, mis pidi juuksekasvule eriti hästi mõjuma. Ta määris selle kähku pähe, keeras veel rätikugi turbaniks ümber ja jäi “lõvilakka” ootama. Loputamise ajal hakkas aga miskit kummalist toimuma – koos vahuga pudenes vanni juuksepahmakaid. Šampoonituubi lähemalt uurides selgus, et tegu oli karvaeemalduskreemiga.” –Virve, 48

Käekotitrend
“80ndatetrendiaksessuaariks oli, jah tõepoolest, kilekott. Kui sain endale esimese välismaalt pärit kirjadega plastikaatkoti, käisin sellega absoluutselt igal pool – ülikoolis, sõbranna sünnipäeval ja teatris. Kilekotte hoidsid kõik elu hinnaga, neid triigiti ja kanti, teine vanem kilekott sees, et väärtuslik “gutši-mutši” ära ei kuluks.” –Sille, 39

Burda-tüdruk
“Esimest korda käisin välismaal (Saksamaal) 1990. aastal. Kui kohalik pererahvas mind kaubanduskeskusesse viis, lõi mu pilt kaupade rohkusest virvendama ja pisarad ei tahtnud lõppeda. Tulles talongidega majandavast Eesti NSV-st, oli selline pilt lausa šokeeriv. Lohutuseks pakkus pererahvas, et valiksin endale midagi välja. Mu pilk oli kohe naelutatud teksatagil – see oli ju popp ja kõva sõna. Olin seitsmendas taevas, kui selle endale sain. Oi, kui tehtud tehtud tšikk ma siis tagiga olin, sellest sai minu visiitkaart. Üks neiu ütles mind nähes kadedusega: “See justkui Burdast välja astunud!” Nii saingi endale unistuste hüüdnime ja olin selle tiitli üle tohutult uhke.” –Arle, 33

Nutikad sukkpüksid
“Vene ajal polnud ju sukkpükse pahatihti saada, sellest ka sukasilmade ülesvõtmise töökojad, mis tänapäeval tunduvad absurdi tipuna. See-eest olid vabamalt müügil nailonsukad. Leidlikumad naised miksisid neist ise sukkpüksid kokku: sukad tuli õmmelda aluspükste (oo neid Marati trikotaažtrussikuid...) serva külge kinni! Sellise pesuga vist meesterahva silme alla ilmuda ei tasunud ...” –Liis, 35

Laugude võõpamiseks
“Üks geniaalsemaid asju, mille defitsiidi ajal välja mõtlesin, oli värvilisest kriidist lauvärv. Värvivalik: roosa või lilla. Kriit tuli hoolikalt žiletiga pulbriks peenestada, seejärel ema järele jäänud lauvärvide kestadesse paigutada, pisut veega kokku suruda ja oligi lauvärv olemas!” –Anne, 33

Näokreem Soomest
“80ndate lõpus sain paki Soome kirjasõbralt. Siis oli see muidugi suursündmus, postimajja minek tähendas ootusärevusest higistavaid käsi ja lakkamatut totakat irvet. Pakki avades leidsin muu pudi-padi seast geelja sisuga tuubi. Olin ähmi täis ega suutnud ingliskeelset nimetust lõpuni lugeda, eeldasin, et kõik, millele on peale kirjutatud face, on ilmselgelt näokreem. Määrisin möksi peale ja jäin imesid ootama. Veidi aja pärast oli näol imelik tunne. Poole tunni pärast juba kipitas. Aimasin, et midagi on viltu, aga ei raatsinud maha pesta. Tunni pärast, kui nägu oli juba päris punane, surusin oma nõukogude lapse säästutungid alla ja pesin kalli kraami maha. Selgus, et tegu oli hoopis näole mõeldud vedelseebiga. Selle võiks ilmselt ütlemata jätta, et seal pakis oli veel ka koerapildiga pakendis imelik soolakas pulk, mille ma ära sõin...” –Merilyn, 34

Värviline küünelakk? Pole probleemi
“Ema sõnul oli nõuka-ajal saada enamjaolt ainult valget küünelakki, kuid loomulikult ihaldati värvilist. Selleks lõigati pastakatuub katki ja tint segati laki hulka. Tulemus oligi kas punane või lillakas küünelakk, vastavalt pastakatoonile. Ei pea vist mainima, et see küünelakk eriti kaua peal ei püsinud.” –Dana, 22

Praegu ei suudaks uskuda
“15 aastat tagasi ei olnud poest praktiliselt mitte midagi saada, ilu- ja moeasjadest võis vaid unistada. Praegu mõtlen õudusega, milliseid vahendeid oma võlude esiletoomiseks kasutasin. Leidsin näiteks vanaema kapist aastaid seisnud halvasti lõhnava sisuga purgi. Sisu osutus tumedatooniliseks jumestuskreemiks, mis sobis talvise kahvatuse kõrvaldamiseks lausa oivaliselt. Haises küll ja oli neli tooni mu nahast tumedam, kuid pärast pealemäärimist mõjusid silmavalged ja hambad nii välkuvalt säravvalgetena!” –Gretel, 32

Kriit kabenupus
“70-ndate lõpus reisisin turismirongiga Venemaale. Ühe vahepeatuse ajal sattusin jaama turul vaimustusse helesinisest lauvärvist, mille ka kohe ära ostsin. Meigitooted olid siis ju defitsiit. Olin oma ostu üle ülimalt rõõmus, kuigi hiljem avastasin, et tõenäoliselt oli see ihaldatud lauvärv hoopis valge kabenupu sisse pressitud sinine kriit.“ –Ülle, 44

Kui ripsmed vajasid välgutamist...
“Minu ema rääkis, et kui vene ajal ripsmetušši saada polnud, määriti kaunite ripsmete saamiseks neile õhukese kihina kingaviksi.” –Doris, 22

Üle võlli soeng
“Juuksed on naise kroon, rääkis ikka vanaema. Tahtsin oma blondidele kiharatele kaunist läiget, aga templivärv mulle ei sobinud – kord tegi liiga lillaks, kord roosaks. 80ndatel kasutasin pärast juuste pesemist tumesinist vahendit “Irida”, sest sellega sai kenad hõbedast tooni juuksed. Iga kord ei olnud aga mahti täpselt värvi peas hoidmise aega timmida. Ju oli mul siis kiire õhtu, sest hommikul koolis kuulsin krõbeda ütlemisega kehalise kasvatuse õpetaja kommentaari: “Ei noh, üks on enda pea puhta roheliseks teinud!” Vaheajal jooksin vetsu ja nägin peeglist oma elekterrohelist soengut. Ja nii see koolipäev selleks korraks lõppeski. Ruttu bussi ja pead pesema!” –Linda, 42

Eriti püsiv soeng
“Suure tupeeritud kiivritaolise soengu saamiseks läks tarvis õlut, templivärvi, mööblilakki ja filmiliimi. Lillaka varjundi saamiseks lisati juuste loputusvette templivärvi, siis niisutati juukseid õllega, et need liialt lendlevad ei oleks, ja jõulise tupeerimisega saavutatud juuksekuhi kaeti pärast vajalikku silumist ja modelleerimist filmiliimist ja mööblilakist segatud lakiga. Soengut hoiti mitu päeva – selleks pidi öösel magama, rätik peas ja rullikeeratud padi kukla all. Hommikul kergitati soeng sukavardaga kohevaks, lisati värskendamiseks veidi lakki ja uus päev võis alata.” –Helle, 57

Punk rokib!
“1985. aastal oli punk Eestis möödapääsmatu trend. Malevas lõikasime üksteisele harjad pähe ja ajasime seebiga püsti. Olime ajakirjadest näinud, et hari peaks hästi värviline olema, aga erksaid juuksevärve polnud kuskilt võtta. Nii me siis muretsesime neoon-akrüülvärve ja möksisime juuksed kokku. Värv püsis peas mitu nädalat ja hoidis ühtlasi ka harja jäigalt püsti (milline seebi kokkuhoid!), enne kui hakkas tükkidena peast pudenema. Viimased jupid tuli lõpuks kääridega välja lõigata. Diskopepud värvisid aga pea enamasti tuubi-kulmuvärviga mustaks ja üks otsmikutukk tuli tingimata templivärviga lillaks võõbata.” –Signe, 39

Kiharad nagu modellil
“Nägin ajakirja Nõukogude naine kaanel modelle, kellel olid lillaka varjundiga imeilusad juuksed. Loomulikult ihaldasin endale ka selliseid ja kasutasin selleks templivärvi, mida lisasin juuste loputusvette. Ükskord läks natuke palju, nii et tulemuseks oli lisaks värvitud juustele ka lillakas näonahk, kulmud, ripsmed. Üks ema sõbranna nägi mind ja küsis kaastundlikult: “Oi, kas sa oled haigeks jäänud? Näost ju puha lilla.” –Elle, 53

Nutikas säästuvõte
“Sukad olid tol ajal defitsiitkaup. Kui üks sukkpükste varvas läks puruks, pidi sukad alles hoidma ja ootama, kuni läheb katki mõne teise sukapaari teine varvas. Seejärel õmmeldi sukkpükste terved osad (terve parem ja vasak püks) omavahel kokku.” –Oljana, 25

Kodukootud push-up
“Varases teismeeas oli tüdrukute jaoks rinnapartii olemasolu eriti tähtis. Kui rinnahoidja juba olemas, oli jube šeff, kui see ka pluusi alt väheke läbi kumas. Olime sõbrannaga oma pisikeste (olematute!) rindadega hädas. Vanema õe kapist leitud rinnahoidjad sobisid ümbermõõdult kenasti ja selleks, et partii kopsakam oleks, panime sinna… SOKID! Lihtsalt täitematerjaliks! Olime sõbrannaga jube õnnelikud, kui kaks eri kuju ja suurusega kühmu pluusi alt välja punnitasid.” –Kaia, 32

Retrovõtted kosmeetikas
“Nutikad kosmeetikud keetsid nõuka-ajal ise kakaovõist kreemi ja tilgutasid süstaldega juurde apteegist ostetud vitamiinilahust. Näomaske tehti looduslikust mudast.” –Lehte, 56
Takud peas
“Loomulikult tahtsin ka mina 70ndatel blond kaunitar olla, mu juuksed olid aga kartulikoorekarva. Blondeerimisvahendeid ei olnud ja et juukseid heledamaks saada, kasutasin pesuvalgendajat. Tulemus ei olnud kuigi glamuurne – mu peas olid haledad takukoonlad, mille väljakasvatamisega läks tükk aega.” –Evi, 37

Võrksukad
“80ndatel nõudis maailmamood mustriga pitssukki, mida meil saada polnud. Otsustasin siis nende tegemisega ise pihta hakata. Kui sukkpükstel hakkas silm jooksma, siis ei viinud mina seda mitte parandamistöökotta, vaid tekitasin sukasilmi juurde – triibulisi mustreid sai mitmesuguseid.” –Laine, 49

Isepruunistav kreem
“Nõuka-ajal nõudis ilu leidlikkust. Avastasin raamatu, mis rääkis ravimtaimede imelistest omadustest. Seal oli juttu keedetud sibulakoorte imejõust juustele, katsetamise käigus aga leidsin hoopis, et sibulakoorte tõmmisega saab hästi nägu päikesepruuniks muuta. Kuna isepruunistavaid kreeme müügil polnud, värvisin nägu enda väljamõeldud pruunistajaga. Loomulikult ei pidanud ma oluliseks fakti, et kael jäi valgeks ja pidin kandma kõrge kaelusega pulloveri ning pärast paari “maski” värvus nägu pühademuna sarnaselt laiguliseks ning sõbrad kahtlustasid mul kollatõbe.” –Marit, 30

Põskedele sära
“Varieteetantsijad kleepisid juustesse, kehale, põsesarnadele ja isegi laugudele kuuseehete purustamisel saadud säravat klaasipuru, mis lavavalguses efektset sädelust lisas.” –Liina, 46

Ikka blondiks
“Mu ema oli blond ja kuna see toon oli kaunite juuste võrdkujuks, võtsin blondeerimise käsile, kui ema-isa kodust ära läksid. Ma ei julgenud kogu pead toonida, kukalt oli ebamugav ise värvida ka. Lõpptulemuseks oli see, et pool pead oli kollane, pool pead kartulikoorevärvi. Kui isa seda nägi, läks ta marru ja lubas mu juuksed maha lõigata. Pärast skandaali kartsin magama jääda ja panin ukse ette pudelid, et kuuleksin kolinat, kui isa tuleb mu pead kiilaks ajama. Ema ajas mind hommikul vara üles, sest ta oli leidnud lahenduse: järgnevate nädalate jooksul värvisin juuksed igal hommikul tumedaks mustade vesivärvidega. Isa oli rahul, kuigi kamm ja sõrmed ei käinud enam läbi mu juuste.” –Airi, 33

Juukse-abi
“Fööni polnud tol ajal veel leiutatud (vähemalt meieni polnud see jõudnud) ja selleks, et kiiresti juukseid kuivatada, tuli istuda peadpidi praeahjus või lehvitada juukseid pliidi kohal. Olen oma sõbranna pikki juukseid isegi triikrauaga kuivatanud! Lihtsam variant oli jätta juuksed pesemata ja raputada pähe jahu, mis rasvased juukseid kuivatas ja kohevamaks muutis.” –Marta, 59

Võluv jume. Jajah...
“Solaarium oli nõuka-ajal tundmatu asi. Mina aga töötasin medõena ja haiglate operatsioonitubades olid analoogsed lambid, mille pruunistava funktsiooni haiglaõed olid avastanud. Kogenumad “päevitajad” õpetasid, et üle 5 minuti alguses ei tohi. Seisin siis alasti lambi ees, aga kuna mingit tulemust näha ei olnud, keerutasin end seal ligi 20 minutit. Tulemuseks oli nahapõletus kogu kehal, isegi silmavalged olid tulipunased. Kui hommikul loengusse läksin, ehmus õppejõud mind nähes, arvates, et ma olen suure palavikuga kooli tulnud, ja saatis mind koju. Nii et selle päeva võidsin end hapukoorega ja istusin jahedas vannis. Veel mitu nädalat ajasin nahka nagu uss.” –Ene, 53

80ndate kavalus
“Modellidel olid sel ajal omad nipid, kuidas laval kaunis välja näha. Näiteks tean mannekeeni, kes oma veidike liiga laiali asetsevad kõrvad moe-show’de ajaks teatri vuntsiliimiga vastu pead kleepis, sest kuklasse tõmmatud soeng tõi selle väikese kõrvalestade iluvea liiga esile.” –Eve, 42

Huulepulga-mix
“70ndate lõpus, 80ndate algul polnud kosmeetikat poodidest peaaegu
üldse saada. Poppe roosasid huulepulki sai tuttavate kaudu leti alt või
pakiga välismaa sugulastelt. Muidugi kasutati need lõpuni ära, aga iga
huulepulga põhja jäi jupike, mida enam kätte ei saanud. Paar korda
aastas kogunesid sõbrannad ema juurde ja siis urgitseti kõikidest
huulepulkadest, olenemata nende toonist, lõpud välja ja sulatati
puupliidil veevannis ühtlaseks massiks. Siis valati saadud mass
tühjadesse huulepulkadesse tagasi ja lasti taheneda. Nii saadi jälle
poole aasta varud pundi peale kokku. Kõige lõbusam oli see, et iial ei
võinud ette teada, mis tooni võõba lõpuks saab.” –Silva, 39