 |
Kui suur on liiga suur?
Suured peenised on ikka jututeemaks. Mis tunne on aga olla ühe sellise hiiglase omanik? Järgneva pihtimusloo jutustas meile noormees, kelle varustus on ligi 25 cm. Ta vastas kõigile meie küsimustele, lisaks neile, mida me päridagi ei osanud.
|
Olin pisut pelgliku loomuga keskkoolipoiss, kui sain kooli korvpallimeeskonna liikmeks. Kui olin end pärast esimest trenni duši alla minekuks paljaks koorinud (ma polnud varem avalikke pesuruume kasutanud), osutas äkki üks üle kooli popp vanema klassi kutt minu suunas ja teatas kõval häälel kogu kossukambale: “Pagan võtaks! Kus sellel vennal on alles antud!”
Ruumis võttis maad vaikus – kõik jõllitasid mu paljast hargivahet. No mis sellel siis häda oli?!
“Vau!” sai üks poiss lõpuks sõna suust. “On see vast võimas.” Ja niisama kiirelt, kui mind oli vallanud paanika, täitusin üle kere uhkusega. Kõik pungitasid endiselt silmi. Kiikasin ka ise allapoole ja mu huulile tekkis rahulolev muie. Mul polnud oma vägevusest aimugi olnud. Sellel hetkel sai teadmine, et mul on muljetavaldavalt hiiglaslik, osaks sellest, kes ma olin.
Ühika Suurmees
Kuni tolle õhtupoolikuni polnud ma paljaid mehi vaadanud. Välja arvatud kord umbes kolmeaastasena, kui nägin esmakordselt paljast isa. Ja muidugi olin näinud ka suvaliste pornofilmide kutte. Arvasin, et need hea varustusega tüübid on täiesti harilikud mehed, sest nad nägid ju välja täpselt samasugused nagu mina.
Duširuumi intsidendi järel sööstis mu populaarsus taevasse. Sain tuntuks kui Suurmees. Tüdrukutele lähenemine oli mulle alati raske olnud, kuid mu värskelt õitsele puhkenud kuulsus tegi kogu töö minu eest nagu niuhti ära. Juba varsti läksin peole kõige kuumem tšikk näpu otsas.
Pärast keskkooli lõppu sattusin ülikoolis samale kursusele kahe oma endise kossukaaslasega. Olin juba harjunud, et mu peenis on sotsiaalne valuuta, ning sättisin asjad nii, et kutid ei väsiks eriti tüdrukutele pasundamast, kui vägev varustus mul on.
Esitlesin ühikapidudel sõpradele uhkusega oma “õnneallikat”. Minu kuulsaimat trikki kutsuti “käekellaks” – keerasin lõdva peenise ümber randme. Peagi sai Haamrist (nimi, mille sõbrad mu riistale panid) kogu meie kamba 25sentimeetrine ühisvara. Veider värk? Muidugi! N-ö auhinnarahad riisusin kogu selle pulli eest kokku tüdrukutes, kes teadsid juba kaugelt, kellega neil tegemist on. Ja kui nad olid “haamrilöökidest” huvitatud? Mida rohkem, seda parem!
Probleeme leidus
Kogu elu jooksul olen lähemalt kokku puutunud ainult ühe tüdrukuga, kes polnud mu nn võimsusest ette informeeritud. See juhtus ülikooli esimesel suvel, kui töötasin ühes spaas basseinivalvurina. Käisime töökaaslastega pärast õhtust vahetust koos väljas ja nii sattusingi koju minema koos ühe basseinitüdrukuga. Mõtlesin, et peaksin teda ehk hoiatama… aga kuidas küll selleteemaline vestlus välja näeks? Olin parem vait – eks näis, mis saab.
Võttis mitu piinlikku minutit manööverdamist, enne kui end tema sisse sain. (Mu peenis on ka läbimõõdult röögatu.) Kui sisenemine lõpuks õnnestus, ahmis tüdruk õhku: “Issand jumal!” Jõudsin juba hetkeks muretsema hakata, kuid siis taipasin, et ta ütles seda heameelest.
Aga sugugi mitte kõik tüdrukud ei ohhetanud õnnest. Mitmed piigad on keeldunud ratsaasendist (minu lemmikpoos!), sest see tegi neile kõvasti haiget.
Hüvastijätt Haamriga
Kohtasin Annat viimase kursuse algul. Tundsin kohe, et temaga tahan rohkemat kui lihtsalt üheöösuhet. Aga tüdrukut tuli hakatuseks tõsiselt moosida. See oli ka mõistetav, sest Anna teadis minust täpselt samast küljest nagu enamik inimesi – Haamri omanikuna. Kes küll ihkaks endale sellise hüüdnimega boyfriend’i? Ma ei jätnud aga jonni ja kevadeks olime juba ametlik paar.
Kuna mu sõbrad tundsid end Haamri kaasomanikena, oli neil kombeks minuga maganud tüdrukutelt uurida, kuidas oli. Anna polnud erand. Erandlik oli vaid see, kuidas ta neile vastas. “Kenasti läks,” ütles ta, “ruumi jäi ülegi.”
Anna vastus meeldis mulle, kuid ta sõnad ütlesid veel midagi. Nimelt seda, et mu fallosel ja sõpradel on aeg lahku minna. “Käekella”-trikiga oli lõpp, hüüdnimele ma enam ei reageerinud. Tegin selgeks, et Anna on nüüd ainus, kes Haamrit… eeei… mu intiimseid kehaosi edaspidi näeb.
Kõik see juhtus kolme aasta eest. Elame Annaga koos. Ülikooliaegsed semud on mööda ilma laiali ja mu uutel sõpradel pole asjast aimugi. Pean tunnistama, et vahel igatsen tagasi tähelepanu, mida sõbrad mulle jagasid. See oli otsekui pidev meeldetuletus, et mul on midagi, mida iga mees oleks endale tahtnud. Kuid normaalse suhtega oleks olnud kõike seda väga keeruline kokku sobitada.
Mõne kuu eest kohtusin vanade sõpradega kursusekokkutulekul ühes golfiklubis. Keset mängu tuli kahel meist põiekas. Lonkisime heki äärde. Üle sõbra näo venis lai naeratus. “Kuule, mees,” ütles ta pisut nukralt, “seda tegelast pole ma juba aastaid näinud.“
Tol õhtul ma “käekella” ei teinud. Aga kui ta oleks seda minult palunud, mine sa tea…
|  |
