 |
Portselanist tüdruk
Tallinna tüdruk Barbara Kaarus (19) taastub haruldasest haigusest – tema luud võisid murduda ka rahulikult voodis pikutades.
|
Kui keegi sulle enda kohta midagi sellist pihiks, tunduks see ilmselt ühe väga halva naljana. Või meenuks ehk Bruce Willise film “Purunematu”, kus põhiline kurikael sarnase tõve tõttu pidevalt luumurdude käes vaevles. Barbara jaoks oli see aga ebamugav argipäev.
Esimene valu
“Lapsena olin väga sportlik ja aktiivne ning käisin korraga kolmes trennis – akrobaatikas, peotantsus ja balletis. Talvevaheaegadel tegelesin ka mäesuusatamisega. 11aastaselt hakkasid mul kummalised seljavalud, kuid see tundus loogiline – nii paljude asjadega tegeledes oli ülekoormatus tõenäoline. Valu levis aga seljast ka mujale ja seetõttu pidin balletiga lõpparve tegema.
Järgmise kahe aasta jooksul käisin erinevate arstide juures ja uuringutel, kuid midagi ei leitud. Valud aina suurenesid.”
Alles algus
“Pärast 13. sünnipäeva istusin kodus arvuti taga ja hakkasin parajasti jalga üle põlve tõstma, kui tundsin, et ei saa enam jalgu liigutada. Valu oli meeletu. Tol hetkel olid vanemad õues suvetöid tegemas, ega kuulnud mu karjumist.
Õnneks sain sõbrannale netis öelda, et ta vanematele helistaks. Kiirabi viis mu Mustamäe haiglasse, kus veetsin liikumatult terve nädala. Taas ei osanud keegi öelda, mis sellise olukorra põhjustas. Kõige hullem on see, et olin ise kunagi liikumispuudega inimesi haletsenud ja võõrastanud. Minu vaated on nüüdseks totaalselt muutunud, sest tean täpselt, mida tähendab, kui ei saa vabalt liikuda.”
Paberitega hulluks
“Kuna valud järele ei andnud, kirjutas arst mulle välja uue ravimikuuri, millesse olid kombineeritud ka antidepressandid. Ühel 2004. aasta aprilliõhtul läksime klassiga teatrisse. Ühel hetkel tundsin, nagu saal hakkaks ringi käima.
Järgmisena mäletan, et olin lava taga ja mind turgutati nuuskpiiritusega. Olin minestanud ja mul olid krambid. Kiirabi viis mind taas Mustamäe haiglasse, kus mind isa tulekuni narkootikumide kasutamises süüdistati.
Sain koju, kuid öösel tekkisid taas krambid. Seekord tahtis kiirabi mind otse Paldiski maanteele “hullumajja” viia. Ema ja isa ei olnud sellega aga nõus ja lõpuks kirjutati mind siiski Mustamäe haiglasse sisse.
Selgus, et kõik oli juhtunud antidepressantide kõrvalmõju tõttu. Kui taas hakati ravima minu “psüühilisi häireid”, otsustasime Tartu arstide poole pöörduda.”
Purunevad luud
“Tartu arstid hakkasid valude põhjusi otsima ja diagnoose välja pakkuma. Avastati, et mu keha fosforitase oli mitmekordselt alla normi ja mind saadeti luude tihedust mõõtma. Tulemused olid jahmatavad – mu luud olid nagu 80aastasel! Arstid ei suutnud uskuda, et ikka veel omal jalal kõnnin.
2005. aasta veebruariks oli mu tervis väheke parem ja otsustasime perega Otepääle suusatama minna. Käisin enne seda arsti juures, kes valu tõttu vasakus jalas mind röntgenisse saatis. Selgus, et mul on sääreluumurd, mis oli tekkinud iseenesest ja millega ma olin juba mõnda aega ringi kõndinud.
Sama aasta suvel tekkis teinegi luumurd – vasakus reieluus. Nüüd otsustati teha luuüdi biopsia. Pidin pikalt voodis piinlema, ega saanud kolm järgnevat kuud normaalselt kõndida.
Alles pool aastat pärast seda oppi sain trepist käia. 2006. aasta lõpuks oli tervis veidi parem. Vabanesin karkudest ja otsustasime terve perega Taisse puhkama minna. Selleks ajaks olin juba taibanud, et kui tahan natukenegi elu nautida, pean oma valusid vanemate eest varjama. Kui olime Eestis tagasi, selgus, et mul on taas kaks uut luumurdu.”
Haruldane diagnoos
“Üle-eelmisel aastal analüüsis üks raviarstidest põhjalikult minu haigust ja avastas, et on olemas väga haruldane kasvaja, mis õgib inimeste luudest fosforit – selle tulemusel hakkavadki kondid iseenesest murduma. Terves maailmas on seda esinenud umbes 150 inimesel."
"Mu keha hakati millimeeter haaval läbi vaatama, aga midagi ei leitud. Arstid arvasid, et on kasulik mu mandlid ja adenoidid ära lõigata, et kehas poleks midagi "üleliigset", kus kasvaja pesitseda saaks, kuid midagi ei muutunud. Lisaks murdsin 2009. aasta alguses uuesti puusaluu ja sellesse tuli poldid opereerida. Teise puusaga oli see juba juhtunud – lennukiga reisides peab mul nüüd olema kaasas dokument, mis selgitab metalli olemasolu minu kehas.”
Suured sihid
“Olin selleks ajaks jõudnud lõpuklassi. Õpetajad andsid mulle kaks võimalust – kas jääda klassi kordama või likvideerida 12. klassi võlad ja keskenduda riigieksamitele.
Mina aga ei kavatsenud enam oma elust ühtegi hetke kaotada ja plaanisin lõpetada, pluss minna oma klassi lõpureisile Türki. Tegin ka vaikselt trenni – karkudega midagi kepikõnni sarnast, lisaks ujusin ja jõusaaliharjutusi. Mu ülim eesmärk oli keskkooli lõpetamisele kõndida.”
Ratastooli!?
“Sain oma tahtmise – kõik kooliasjad ja eksamid tehtud ning ka reisile! Enne minekut tundsin jalas tuttavat luumurruvalu, aga ei rääkinud sellest kellelegi. Türgis katsusin kordki unustada, et olen haige, ja lasin end täiesti lõdvaks. Reis möödus üldiselt hästi, kui välja arvata pidevad valud, mis viimasel päeval väljakannatamatuks muutusid.
Kukkusin kokku ja mind transporditi ratastoolis. Kohaliku lennujaama turvateenistus pidas mind nii kahtlaseks, et ei tahtnud lennukile lasta. Nad ei uskunud, et selline haigus võib üldse olemas olla. Alles siis lasti mind riigist välja, kui lennuki kapten isiklikult kinnitas, et on nõus mind pardale lubama.”
Kõik saab korda
“Möödunud sügisel astusin ülikooli ja septembri lõpus avastati mul õnneks imetilluke kasvaja, millest võetud proov ei andnud küll mingeid põhjapanevaid vastuseid, kuid usuti, et see ongi kurja juur. Kuna kasvaja asus seljaaju ligidal, oli seda väga keeruline opereerida – vaid üks vale liigutus oleks võinud mind jalutuks teha.
Mõned päevad pärast viimast oppi olid tulemused käes – fosforitase oli normaalne!
Ma ei suuda enda ega oma pere õnne kirjeldada. Irooniline oli muidugi see, et haiglast välja saades tundsin jalas valu ning röntgenipilti tehes selgus, et mul on kaks varbaluumurdu. Nüüd ainult naersin selle peale – loodetavasti need jäävadki viimasteks. Tunnen end paremini ja ootan kannatamatult taastusravi, sest arstid on lubanud mind jälle omal jalal käima panna.
Haigus on õpetanud mind rohkem hetkes elama ja oma lähedastest hoolima. Kui mul poleks sellist perekonda ja sõpru, poleks ma toime tulnud. Arstidest rääkimata. Väärtustage oma tõelist elu – lahedad firmariided võivad oodata, tervis mitte.”
|  |
