 |
“Miks ma kaalust alla võtsin?”
Kolm naist räägivad Cosmole, mis sundis neid oma kaalunumbrit kriitiliselt hindama ja kuidas neil õnnestus ülekilodest vabanemisega oma elule uus suund anda.
Anna-Liisa Soomann
|
Kui palju on naisi, kes EI põeks paari lisakilo pärast ja kes sõbranna sünnipäeval söödud kahe (või kolme!) šokolaadikoogitüki pärast ei hakkaks internetis guugeldama, milline uus dieet parasjagu laineid lööb? Meie uurisime kolmelt vapralt naiselt, kuidas nemad suure kaalulangetamisega hakkama said, ajendiks hoopis kaalukamad isiklikud põhjused.
Põlvast pärit Liisi Paidra (20) pääses koos ülekilodega ka tervist kahjustavast suhtelõksust:
“Olin juba lapsena veidi pontsakas ning pidin leppima sellega, et mind narriti. Kui ma oma boyfriend’iga kohtusin, kaalusin täpselt 80 kilo. Minu pikkuse (1 m 65 cm) kohta oli seda päris palju. Alguses oli meil koos väga tore, kuid mõne kuu möödudes tegi mees esimese vihje minu kehakaalu kohta. Ta võttis peolt koju jõudes kõvasti minu ümbert kinni ja ütles: “Ma armastaksin sind veelgi rohkem, kui sa kaalust alla võtaksid!” Olin jahmunud ja haavunud. Kui ma seni olin suutnud teiste märkustest mööda vaadata, siis korraga sai mu mõõt täis. Minuga oli noritud lapsest saati ja nüüd ka veel mu kõige kallim inimene! Otsustasin, et võtan ennast käsile. Alustasin söömise piiramist. Toidulaualt kadusid kiirtoit ja maiustused – asjad, mida ma olin alati üle kõige armastanud!”
Kaal alaneb
“Minu kaalulangus oli märgatav, kuid ikkagi ei olnud mu kallim minuga rahul, kuigi olin aastaga suutnud vabaneda 10 kilost. Ühel päeval avastasin kogemata tema MSN-vestluse, kus ta ütles oma sõbrale, et ei võta mind peole kaasa, kuna ma olen liiga suur. Rääkisin talle, et ma nägin seda juttu, aga ta ei tundnud ennast selletõttu isegi halvasti. Ma ei võtnud siiski lahkuminekut teemaks ning 2009. aasta uusaastaööl tõotasin endale, et võtan veelgi kaalust alla. Hakkasin ka kepikõndi tegema ning lisaks kiirtoidule ja maiustustele kaotasin oma menüüst ära ka liha. Toitusin ülitervislikult, avastasin enda jaoks ka seedimist soodustavad kiudained.”
Enesekindluse kogumine
“Kaal muudkui langes ja enesetunne muutus samuti paremaks. Kilode kadudes hakkas minus esimest korda pead tõstma enesekindlus. Miks ma olen sellise mehega koos, kes ei armasta mind sellisena, nagu ma olen? Vaikselt hakkasin mõtlema selle peale, et mu kaaslane ei paku mulle ikkagi seda, mida ma lähisuhtest ootan. Asusin tõsiselt juurdlema selle üle, kas ma tõesti tahangi seda suhet jätkata. Lisaks tema solvangutele minu kehakaalu kohta, oli meil ka teisi probleeme.”
Saledam kui kunagi varem
“Tänaseks olen saavutanud püstitatud eesmärgi – kaalun 30 kilo vähem kui kaks aastat tagasi. Ma naudin endale langevat positiivset tähelepanu ning tunnen end väga hästi. Nüüd saan kanda riideid, millest ma varem vaid unistada julgesin. Trenn on muutunud minu elu lahutamatuks osaks.
Hetkel on mu eesmärk säilitada kaalu, jätkates tervisliku elustiiliga. Uude suhtesse ma ei kippunud – ma ei pea olema kellegagi koos lihtsalt selleks, et oleks boyfriend. Nüüd aga on mu kõrval mees, kellega ma saan end mugavalt tunda ning kellele ma meeldin sellisena, nagu ma olen.”
Inge Nõuakas (31) julgeb nüüd spordiklubis käia ja naudib 22 kilo kergemat sammu:
“Nii kaua, kui ma ennast tean, olen alati suur tüdruk olnud. Mäletan algklassidest, kuidas mind narriti. “Tankiaku!”, “Paksmagu!” – hüüdnimedest puudust ei tulnud. See läks mulle nii korda, et nutsin kodus ja palusin emalt-isalt, et ma enam kooli ei peaks minema. Vanemad soovitasid mul narrijaid mitte tähele panna ning proovida üle olla. Nüüd olen neile tänulik, et mind ei sunnitud dieeti pidama. Tänu sellele kinkisid nad mulle normaalse lapsepõlve.”
Äpardunud salenemiskatsed
“Usun, et ainuõige põhjus kaalust alla võtmiseks on ikkagi n-ö heategu iseenda jaoks. Ma ei ole kunagi olnud inetu, mu lähedased on mulle alati öelnud, et ma olen kena ja võin olla täpselt nii vormikas, nagu olen. Otsus kaalust alla võtta tuli minu enda seest. Kui vaatasin peeglisse, siis tundsin, et olen liiga suur. Nii proovisingi erinevaid kaalulangetusmeetodeid.
Mul on kodus näiteks kaalu langetav käevõru, plaastrid. Kui tellisin endale 900 krooni maksva õunaäädika ja sain aru, et see on täpselt sama asi, mis toidupoes maksab paarkümmend krooni, otsustasin, et aitab. Enam rumalustega ei tegele. Mul on tunne, et kompleksid pärandatakse põlvest põlve, minu perekond on aga väga eluterve suhtumisega. Usun, et tänu vanematele suutsin ma leida endas selle tugevuse ja hakata narrijatele vastu. Täiskasvanuks saades ei julgenud keegi enam naljalt mulle midagi halvasti öelda.”
Otsus saatesse minna
“Käisin ühe oma saleda sõbranna sünnipäeval, kes küsis, kas ma juba nägin “Kaalust alla” saate reklaami. Tema tahtis ennast kirja panna. Ma viskasin selle peale nalja, et mis sa endast paned, pane parem mind kirja. Ta tegigi seda. Alles siis hakkasin mõtlema, et kas ma ikka julgen saatesse minna. Pärast intervjuud aga helistati ja öeldi, et mind on välja valitud. Alles siis rääkisin oma elukaaslasele ja uurisin, kas talle sobib minu otsus saatesse minna. Ta ütles, et ta küll ei taha, et teda telekas näidatakse, aga see, mida mina teen, on minu enda valik. Kummaline oli end telekast vaadata, aga samas oli mul võimalus näha end sellisena, nagu ma olen. See motiveerib edasi endaga tööd tegema.”
Kõõriti pilgud spordisaalis
“Enne kaalulangetamist ei käinud ma kunagi näiteks spordiklubis. Mäletan, et kui ülekaalulisena trennis käisin, siis pidin ikka päris tihti kannatama peenikeste naiste poolt etteheitvaid pilke. Kus on siin loogika? Kui olen paks ja tulen trenni, siis peaksin ju enda üle uhkust tundma.
Ülekaalulised võivad ju kinnitada, et neid nende lisakilod ei häiri, kuid sisimas põeb ilmselt igaüks. Mina olen alles pärast saadet saanud üle näiteks oma hirmust spordiklubide ees. Astusin kodu lähedal asuva klubi liikmeks ja käin nüüd kolm korda nädalas trennis. Ma ei ole mitte kunagi olnud nii sale, kui ma praegu olen, ja ma tunnen sellest tõeliselt mõnu.”
Tallinlanna Siret Pajus (31) leidis kaalu langetades oma tõelise kire:
“Olen alati sale olnud ja pole pidanud ülekilodega maadlema. Kui aga hakkasin oma mehega koos elama, muutus elu väga mugavalt rutiinseks. Me abiellusime ja loobusin mõneks ajaks töölkäimisest. Märkamatult hiilisid minu puusadele, kõhule ja kätele 15 lisakilo. Mees aga patsutas mind heakskiitvalt ja ütles, et naine peabki natuke ümmargune olema. Kuid naiselikul ümarusel ja ebatervislikul ülekaalul on vahe sees! Otsustasin oma abikaasa komplimentidest mitte välja teha ja võtta ennast tõsiselt käsile.”
Tervislik toit
“Kuna ma ei olnud pidanud varem dieediga tegelema, siis ei olnud mul õrna aimugi, kuidas tegelikult toituma peaksin. Kuid üks oli kindel – ma ei olnud nõus oma eesmärgi nimel maitseelamustest loobuma ja ennast piitsutama! Liitusin kaalujälgijatega ning hakkasin end õhinal kurssi viima tasakaalustatud toitumise põhimõtetega. Kilod küll kadusid, kuid õige pea mõistsin, et pelgalt tervislikust toitumisest kaalu langetamisel ei piisa. Sain aru, et püsivate tulemuste saavutamiseks tuleb leida spordiala, mis mulle tõeliselt meeldib. Ma pole kunagi eriline trennifriik olnud ja trennivalikust sai mulle paras pähkel...”
Õige trenn
“Liitusin spordiklubiga ja hakkasin katsetama erinevaid treeningstiile. Lõpuks jäi sõelale bodypump. Mulle meeldis selle trenni jõulisus, kuid samas tundsin, et tahaksin vastukaaluks midagi eriti naiselikku teha. Kui mu firma jõulupeoks oli idamaine teemaõhtu, kus õpetati kõhutantsu, hakkasin mõtlema, et võiks ju ka ise seda proovida. Poole aastaga kaotasin kõik 15 lisakilo. Kõhutantsust sai minu kirglik hobi. Lisaks tavatreeningutele hakkasin ka show-trupis tantsima ning esinemas käima. Nüüd olen suutnud säilitada oma vormi juba kaks aastat.”
Ekstreemne imagomuutus
Psühholoogiatudeng Marika (24) kaotatud 10 kilo:
“Põhikooli lõpetades olin suur, paks ja lohmakas tüdruk. Otsustasin, et keskkooli minnes peab kõik muutuma. Võtsin ühe suvega kümme kilo alla, värvisin juuksed blondiks ja õppisin tegema sellist meiki, mida tuli õhtul enam-vähem peitliga maha võtta. Avasin suhtlusportaali konto ja lasin õhinaga teha sõbrannal endast mitu pildiseeriat. Märksõnadeks olid läikiv kehakreem, bikiinid ja poosid, mis täna vaadates tunduvad omased pigem amatöörpornole.
Riputasin need internetti üles ja olin endaga väga rahul – olen ilus ja seksikas ning kindlasti saan uues koolis palju sõpru. Kui septembris kooli läksin, siis otsustasin, et ma ei ole enam see usin ja tuupiv nohik, kes põhikoolis olin, vaid hakkan klassi kõige ägedamaks. Talve alguses oli mul sünnipäev ja kutsusin klassikaaslased endale külla. Kohale tuli kümnest poisist neli ja mitte ühtegi tüdrukut. Nutsin terve õhtu. Järgmisel päeval kuulsin kogemata kooli WC-s pealt, kuidas üks minu klassi tüdruk küsis teistelt: “Kas te selle naljaka tibi peol käisite?” Ehmusin kangeks, ega julgenud kabiinist välja tulla. Üks tüdrukutest vastas: “Ei käinud, aga ma ei tahagi näha, kuidas üks eit poisse ära räägib.” Selle peale naerdi üheskoos. Vajusin kabiinis potile istuma. Ära räägib? Ma ei olnud kellegagi maganud – olin veel süütu.
Juba samal õhtul võtsin internetist kõik pildid maha. Järgmisel päeval läksin kooli teksades ja kurguni ulatuvas hallis kampsunis. Uskusin, et see aitab, aga ma eksisin. Keskkooli esimese kahe kuu jooksul kujundatud maine jälitas mind kaks aastat.
Nüüd õpin psühholoogiat ja vastan ka hingeabikõnedele. Nii saan nõustada noori, kes on kimpus võib-olla sama probleemiga, millega ma ise aastaid tagasi olin.”
|  |
